Äripäeva küsimus: kuidas olete majandussurutise ajal oma tarbimisharjumisi muutnud?

Minu vastus, mis on ka tõsi: ma ei ole endale kiire majanduskasvu ajal soetanud üle jõu käivaid kohustusi, sõidan endiselt ühistranspordiga ning teen vaid vajalikke kulutusi, seega ei ole pidanud oma tarbimiskäitumist muutma. Tõsi, mul ei ole ka perekonda ja ma ei ole mõjutatud grupimõtlemisest, et iga normaalse inimese ellu kuulub eurokorter, automobiil, soojamaareisid jms trendivärk. Ma olen vaba!

Tean, et mu jutt võib kõlada üleolevalt ja upsakalt, isegi naiivselt. Tean, et viide grupimõtlemisele on paljudele solvav, sest nad võtavad seda isiklikult, sest (lihtne, kas pole) nad on sisimas ebakindlad ja alateadlikult teavad, et nad on trendiorjad. Andke mulle siis palun andeks, mina ei kehtestanud reegleid. Mul teie reegleid pole . Teie reeglid, teie saatus. Põhjus--tagajärg--võimalus õppida ja muutuda. Ok, edasi...

Mu meelest on makroökonoomika õpikus juttu ratsionaalse valiku teooriast. Lühidalt - inimesed taotlevad maksimaalset kasu ja nende valikud juhinduvad kasu maksimeerimisest. Mulle kangesti meeldib see teooria. See peaks vististi olema ka meie parempoolsete üks teese, et andke inimesele võimalus ja vabadus oma elu maksimaalselt ratsionaliseerida. Olen igati nõus, et see on hea ja õiglane teooria, aga samavõrd tõene praktikas kui kommunism. Sorry, vanad . Esiteks pole inimestel piisavat informatsiooni praktiliselt kunagi. Teiseks on inimestel erinevad võimalused valikute tegemiseks. Osadel inimestel polegi võimalik valikuid teha - nad on sundseisus. Sundpalk. Sundtarbimine. Sundkäitumine - maksimeeritakse oma palgatulu ning enese täiendamiseks aega ja võimalust pole. Kasvõi perekohustuste tõttu. Sealt edasi on pereliikmed vasesuslõksus ja aidaa võrdsed võimalused, igaühe võimalus jõukaks ja edukaks saada, ning ratsionaalse valiku teooria. Ok, see on äärmuslik näide.

Kuid... Euroliiduga liitumisel alanud tarbimispidu, mis põhines laenude ja välisinvesteeringute tulvaga kaasenud majanduskasvul, ka sel polnud ratsionaalse valikuga midagi pistmist. Eks konkurentsi puudumine mitmetes sektorites avaldas oma mõju. Ning kinnisvaraturul tundus, et kasuliku tehingute asemel hakati tegema kahjulikke tehinguid, sest oli mulje justkui kahe-kolme aasta pärast oleks hinnad veelgi kõrgemad. Ratsionaalseks valikuks osutus ebaratsionaalne valik. Ehk: rahvas sai tünga.

Ja nüüd, kas õigus on neoliberitel, et so what - ise olid rumalad? Või tagantjärgi tarkadel, kes räägivad, et riigil tulnuks sekkuda? Nõustun mõlemaga. Kuid see selleks...

Minu investeeringud 2004 - 2008:

1. Ülikooli lõpetamine + mõned täiendkursused = investeering kogu eluks. Mingi majanduskriis minu teadmisi ei vähenda.

2. Töökoha vahetused, sest kunagine ametipost ei rahuldanud mind. Uued ametid ja uued kogemused on tööturul mu konkurentsivõimet oluliselt suurendanud. Hea CV ja mitmekülgsem suhtevõrgustik = investeering kogu eluks.

3. Odaval üüripinnal elamine, mis on hoidnud mu eluasemekulud odavamad kui mistahes eluasemelaenu makse. (Ma ei kavatse elu sees 2 M eest pappmaja osta või Mustamäe korterit - üüripind linnas ja kinnisvara maal on minu jaoks ratsionaalne valik).

4. Ühistranspordiga sõitmine. Autoremondi rahad on null. Ja ühistranspordi pileti hind on jätkuvalt odav.

5. Raamatud. Neid ma olen endale parajalt muretsenud. Ja korralikke raamatuid - sõjandus, filosoofia, ühiskond, ajalugu ja natuke ulmet ning loomulikult vaimuteadust sekka. Võinuks ju raamatukogule loota, aga eks raamatusõbrad saavad aru, et oma on oma ;)

Eks see kõik sõltub elustiilist - mida ma tahan ja mida ma teen. Ratsionaalne valik. Ma ei tunne end sugugi vaesemalt, et mul pole autot, maja ja soojamaareise. OK, kui aus olla siis maja on mul siiski unistustes sees. Aga korralik "päris" maja, mitte mingi pappmaja, mille väärtus on 200 tuhhi, mitte 2 miljonit.

Ja veel: ma ei mõista tarbimisühiskonna nautlejaid hukka, see on nende valik ja ma aktsepteerin seda. Aga ärge suruge mulle peale oma väärtusi ja mõistke mind hukka. Mõelge kasvõi sellele, et praegustes kitsastes oludes mul liisingu ja laenu muresid pole. Elustiili küsimus.

PS. Üks hea internetist leitud mõte. Meie igapäevane elukeskkond on täis müra: TV, raadio, telefonid, ajalehed, internet, reklaamid, vestlused jne jne - me oleme hõivatud väliste sõnumite kuulamisega, nii et meil iseenda mõtete kuulamiseks aega ei jäägi.

Kes siis meie eest neid ratsionaalseid valikuid teeb?